Iga hommikuga, on kell 5 ärkamine aina raskemaks muutunud. Tee mida tahad, aga no üldse ei taha end nii vara kohe ülesse ajada. Täna öösel oli jälle megatorm, vihm, äike. Korralikult oli kõike. Hommikul talli tulles avastasime et kõikidest äravoolutorudest on vesi välja tulnud, nagu tagasi(ehk kraanikauss, pesuruum ja isegi söödaruumis on meil selline koht) ja terve söödruum oli vee all. Ilmselt oli seal ööga palju ära ka kadunud. Sest müslikotid olid päris kõrgele ära vettinud ja tundus ka et enamus tallist oli vee alla sattunud lõpuks.
Grete tegi hommikul jälle kõik boksid ise. Megaunise olemisega. Cabo boks oli jumala vettinud. Sealt viisin mingi 2 megamegasuurt kärutäit välja. Jätsin siis kuiva jälle alla. Üldiselt pärast eilset rääkimist papsiga, rahunesin audrey suhtes maha ka. Mehi ma oskan rohkem kuulata vist. Täna üritasin siis mitte teha välja sellest et audrey 2 boksi hiljem üle tegi pärast minu tegemisi ja et pinded ei olnud enam seal kohas kus ma need eile panind jne. No enamvähem on parem olla.
Rääkisin siis michelega ka veidi asjast. Ütlesin et ma pole täiesti kindel kas ma soovin siia jääda. Ja siis rääkisin loo enamvähem ära, ta ise pakkus samamoodi et audrey ei ole harjunud teise inimesega koostööd tegema. Ta alati üksi töötanud ja et ta nagu ei oska arvestada teisega vb. Ta ütles et kui ma tahan võib ta temaga rääkida ka aga ütlesin et ma veel vaatan paar päev kuidas on, et ennem ärgu rääkigu. Muidu ütles michele küll et ta oli väga rahul, mis ma cabo ja rembyga see aeg tegin, et mõlemad hobused on väga head. Ta sai ka aru ütles et muidugi see ei ole hea kui ma end tallis õnnelikuna ei tunne täielikult jne. Ütlesin et no ma olin 2 nädalat üksi, et vaatab siis veel paar päeva.
Kõige naljakam on see et pärast seda rääkimist muutus audrey täielikult. Me tegime michelega rembyga trenni kui ma temaga rääkisin. Aga jumala äkitselt, kui hobustega lõpetasime oli audrey mega energiat täis ja hullult lõbus ja suhtlev ja täiesti teine inimene. Ma veidi nagu kartsin. Üldiselt muutus ka siis suhtumine ja tulid tagasi mõtted jäämisele. Raske on olla naine, ausalt:D
Michelega oli meil väga positiivne trenn igatahes. Muidu pidi täna silvia temaga sõitma ja ma honme rembyga, aga siis ta otsustas ümber et ma läheks täna selga. Trenniga jäin rahule. Mulle vähemalt meeldib see väga et michele on megaüüber rahulik, ta kuulab sind täiesti lõpuni ja kui ta seletab, siis väga selgelt aga samas ka lihtsalt, ei mingit üleliigset infot. Aga üldiselt samas ta laseb mul ka hästi palju ise midagi teha mida tahan.
Õlad sees harjutasime siis. Rembyga pole see üldse lihtne kusjuures. Esiteks ta on eest nkn ebaregulaarne, aga teiseks ta ei taha sellele sisemisele säärele üldse nii kergelt reageerida nagu võiks. Nii, et lükkad ja asend tuleb sisse. Päris palju peab säärega nagu märku andma et ta nüüd õlad sees asendisse läheks. Muidu on ta küll edasiliikumise pealt jube tundlik, aga selliste harjutuste jaoks ei olegi nii palju. Siis ta kippuski muidugi oma pead sinna ülesse viskama, või ei tahtnud kuidagi natuke painutada ja tagant sellel puhul peale joosta. Siis soovitas michele ka veel et kui viskab ülesse, siis tee väike väike volt, üks või 2, või palju vaja on, et sellel ajal saad ta jälle asendisse ja sellest asendist lähed uuesti õlad sees asendisse. Täiesti uus harjutus see ka pole, on ennemgi tehtud, aga hea on meeldetuletuseks:)) Ja sirge peal tegime keskmise traavi, koondtraavi üleminekuid. Need läksid ka üldiselt hästi. Üldiselt jäime mõlemad trenniga rahule ja tore ta oli.
Igatahes, soorryy:D kui ma emotsioonidega siin vähe närvidele käin, aga kunagi saangi parema meelega lugeda ja naerda või nutta:D Ma lasen nädala olla, et välja mõelda mis ma siin olemisega teen.